Mälestus vanaemast

KUi lahkub kallis inimene, siis jääb temast järele suur tühimik. Aga tema soojus võib taassündida lapitekis. Õmmeldes kokku vanaema, minu laste vanavanema, kitleid ja pluuse, said nad kõik omale vahvad lapitekid, mis lõhnavad endiselt tema pesuseebi järgi ning on kaitsvalt soojad. Esimest korda proovisin ka poistekamat tekki. Seega laevad. Paras nikerdamine oli, aga tore oli teha. Vahepeal sai kangas otsa, aga siis leidsin teise vahva pluusi veel ning järsk sai taevast palju ning teinegi purjekatega tekk valmis kiirelt.

Järgmised kaks tekki said inspiatsiooni Jaapanist. Kangad endiselt vanaema kitlikapist. Tekid läksid kingiks.

Ja viimane tuli peaaegu klassikaline palkmaja. Erinevus vaid selles, et klassikalise palkmaja südames peab olema punane, kollet sümboliseeriv ruut. Vanaemal aga punast kangas polnud ja kuna eesmärk oli kasutada vaid tema kapis olevaid kangaid, siis sai seekord nii.